:)

Noniii... nüüd siis lõpuks saatsin oma jah otsuse cicd-sse. 1. juulist olen Inglismaal...mais lähen Aafrikasse...weee....

reaalsus koputab uksele

Täna sain just cicd- st tagasisidet...mul on kaks võimalust, kas minna Inglismaale 1. juulist või 2005 jaanuarist...kaks äärmust üks nii lähedal teine nii kaugel. Kui valin esimese variandi, siis ei jõua juhilube teha aga eks see polegi nii tähtis. Kummaline tunne kui reaalsusele otsa vaadata. Inglismaal olles oli kõik vägagi reaalne, kuid siinne elu kuidagi lämmatab. Vaja oma maailmapilti uuendada. Nüüd ajan segast, sest juhe koos ühiskonna eksamiks õppimisest...

kogemus näitab, et kogemustest ei õpita

Terve öö paljajalu tantsimine võib olla hullult mugav aga kahjuks looduses eksisteerivad kummalised reeglid nagu tegudel on ka tagajärjed. Pärast muusikapidu ikka veel köhin, nohisen ja ragisen...

Tere kallis blog...vabandust, et sind nii kauaks üksi jätsin. Ma loodan, et sa suudad mulle andestada. Aga eks see maailm ole üks julm koht: keerad hetkeks(ok...oli kaks kuud...aga aeg on suhteline)selja ja igasugused bandiidid hakkavad tegutsema!!!
Niisiis...mis on minul öelda muusikapeo kohta? Üht võib kindlalt öelda: igav seal ei hakanud. Sai tansida, eksamipingeid välja elada(4. mai oli ajaloo eksam ning inglise keele oma ukse ees).
Nagu juba üks bandiit mainis, ilmus peole oma õnnistava kohalolekuga püha ema(lihtsamalt öeldes: üks metsik nunnakostüümis). Aga on näha, et kõigil sealsetel inimestel ei ole austust: ühel peolisel(nimesid ei nimeta, see jääb tema hingele) oli kombeks haarata minu kaleasolevast ristist, see pingule tõmmata ja hüüda:"püha isa, õnnista mind".
Aga tõendid peost peaks ka varsti üles panema(see tähendab niipea kui ma need välja lunastada suudan...ja juhul kui ma võlavanglasse ei satu...olen täiesti unutanud kui kalliks võib ilmutamine minna). Arvatavasti tulevad need pildid suht dramaatilised.
Varjatud surve tõttu mis mul lasub vahepeal postitan kirjutatu...igaks juhuks...

Häkker siin!

Kuna tundub, et selle blogi omanik ei suvatse siia kirjutada, teen seda ise.

Helemail on praegu väga kiire, ta teeb riigieksameid, kirjand ja ajalugu ja inglise keel on juba tehtud, ühiskond ja filosoofia on veel ees.

Helemai käis metsikuna metsikul muusikapeol. Oli end varjamiseks pühasse kostüümi riietanud ja oma suure valge kaelasrippuva ristiga meie patuste seas väga populaarne.
Järgmisel hommikul käis Helemai TÜ raamatulaadal, samal ajal tõi Helkur talle TÜ raamatukogust mingi raamatu.
Too hommikupoolik oli tegelikult mega ilus. Mõnusalt soe ja kõik oli nii roheline ja purskkaev ja raamatud ja kõlaritest kostus Sinatra. Lihtsalt ilus ma ütlen. Täiuslik hommik metsikust muusikapeost väsinud inimestele.
Siis käis Helemai koos Helkuriga pudeleid ja mitut asja veel viimas. Jah see Helkur on ikka üks imeline õde! Kutsub peole ja pärast sõidutab mingi vana loksiga mööda linna ringi. See rooli keeramine tundub päris raske olevat, aga Helkur saab hakkama, sest ta on ju imelise Helemai imeline õde.
"Tartu on ikka mõnus tšill linn", ütles Helemai. Helemai muidugi ei õpi veel Tartus ja seetõttu on tal õigus. Tema jaoks Tartu ainult puhkus ongi. Laskem tal seda siis nautida.
Pärast sõi Helemai ära ühe BicMac eine, Helkur muidugi ka. Big Mac on just see eine mida ühed vana Volkswagen kaubikuga sõitjad sööma peavad, sest loksumine ja karm võitlus rooli keeramisel teevad väga näljaseks.
Siis Helemai vaatas, et aitab küll Tartust ja talle tuli veel meelde, et järgmisel päeval on inglise keele riigieksam. Ühesõnaga, Helemai sõitis minema.
Jättis Helkuri piimapukki lahti võtma ja jooksis bussi peale. Kella neljasele ta muidugi ei mahtunud, reedene päev ju. Kuidagi ta aga Tartust minema sai, sest rohkem pole ma teda siin näinud...