just siis...kui kõige heledamalt särad, tuhm kaduvik su saagiks valib siis ning surub näoli igilume vastu...

Just siis, kui olen mõneks ajaks lahkumas kalli kodumaa pinnalt, muutub kõik palju selgemaks. Kummaline kuidas inimesed võivad avaneda, teades, et nad ei näe mind pea 2 aastat.
Samas on kurb kuulda, et paljud lõpetajad ei tea mida edasi teha, isegi kui teavad, on neil raske hoida usku iseendasse. Tegelikult mul poleks aimugi mida teha edasi, juhul kui ma Inglismaale ei läheks. Aga üks noot jääb alati kõlama: tee, mis sa teed, peaasi, et oled südamega asja juures ( Kuigi Sokrates oli suts negatiivsem ning väitis, et tee, mis sa teed, niikuinii kahetsed).
Eile sattusin õnneliku juhuse läbi trenni, õigemini trennijärgsele istumisele. Oli huvitav kuulata, kuidas Tiina jutustas kurgikasvatamisest ning kuidas ta juurat õppis ning miks lõpetas. Saladuskatte all avaldas ta meile, et ta käib oma nahk diivaniga Stroomi rannas ujumas, ning vahel ka üle Soome lahe ja tegelikult annab kord kuus trenni hoopiski seesamune diivan.
Tegelikult olen viimase viie päeva jooksul saanud liigagi palju informatsiooni. Nii selle kohta mida võiks tähendada perekond ning millised suhted on mul sõpradega ning mida üleüldse tähendab inimeseks olemine. Nüüd siis istun siin... kurb tunne vaheldumas teadmisega, et ma teen seda mis on minu jaoks õige.